eesti » soome | 53 [viiskümmend kolm] | Kauplused

53 [viisikymmentäkolme] Kauppoja / liikkeitä

Me otsime spordipoodi.	Etsimme urheiluliikettä.
Me otsime lihunikuäri.	Etsimme lihakauppaa.
Me otsime apteeki.	Etsimme apteekkia.
Me soovime nimelt jalgpalli osta.	Haluamme nimittäin ostaa jalkapallon.
Me soovime nimelt salaamit osta.	Haluamme nimittäin ostaa meetvurstia.
Me soovime nimelt ravimeid osta.	Haluamme nimittäin ostaa lääkkeitä.
Me otsime spordipoodi, et jalgpalli osta.	Etsimme urheiluliikettä ostaaksemme jalkapallon.
Me otsime lihunikuäri, et salaamit osta.	Etsimme lihakauppaa ostaaksemme meetvurstia.
Me otsime apteeki, et ravimeid osta.	Etsimme apteekkia ostaaksemme lääkkeitä.
Ma otsin juveliiri.	Etsin kultaseppää.
Ma otsin fotopoodi.	Etsin valokuvaliikettä.
Ma otsin kondiitrit.	Etsin konditoriaa.
Mul on nimelt plaanis sõrmus osta.	Aion nimittäin ostaa sormuksen.
Mul on nimelt plaanis film osta.	Aion nimittäin ostaa filmirullan.
Mul on nimelt paanis tort osta.	Aion nimittäin ostaa kakun.
Ma otsin juveliiri, et sõrmust osta.	Etsin kultaseppää ostaakseni sormuksen.
Ma otsin fotopoodi, et filmi osta.	Etsin valokuvaliikettä ostaakseni filmirullan.
Ma otsin kondiitrit, et torti osta.	Etsin konditoriaa ostaakseni kakun.

Mälu vajab kõnet

Enamik inimesi mäletavad oma esimest koolipäeva. Kuid sellest varasemat aega nad enam ei mäleta. Oma esimestest eluaastatest mäletame me väga vähe. Aga miks see nii on? Miks me ei mäleta seda, mida beebina kogesime? Põhjuseks on meie areng. Umbes samal ajal arenesid ka meie kõne ja mälu. Ja selleks, et midagi mäletada, vajab inimene kõnet. See tähendab, et meil peab olema sõnad sellele, mida me kogeme. Teadlased on teinud lastega mitmesuguseid selleteemalisi katseid. Seejuures tegid nad huvitava avastuse. Niipea, kui lapsed õpivad rääkima, unustavad nad kõik, mis oli enne. Kõne algus on seega mälu algus. Lapsed õpivad esimese kolme eluaasta jooksul väga palju. Nad kogevad iga päev uusi asju. Selles eas on neil ka palju väga olulisi kogemusi. Kõik kaob sellegi poolest. Psühholoogid nimetavad seda nähtust infantiilseks amneesiaks. Alles jäävad vaid mälestused, millele lapsel on olemas sõna. Isiklikke kogemusi säilitab Autobiograafiline mälu. See toimib nagu päevik. Kõik, mis on meie elus oluline, pannakse sinna kirja. Niisiis loob autobiograafilise mälu meie identiteeti. Kuid selle areng sõltub emakeele õppimisest. Ja meie mälu on võimalik aktiveerida ainult meie kõne abil. Asjad, mis me beebina õpima, ei kao loomulikult täiesti ära. Nad on salvestatud kusagil meie ajus. Me lihtsalt ei pääse neile enam ligi... - kurb, kas pole?